Toomas

Jutuke ja paar pilti meie kogemuste kohta treeningkaelarihma kasutamisel. Kuna ma Facebooki kasutaja ei ole, siis kahjuks saan saata jutu vaid e-kirjana.

Meie pere lemmiku nimi on Betty. Ta on sõbralik ja väga elava loomuga, kuid kuna tema esivanemad on aretatud jahikoerteks, siis ka üpris põikpäine (no mis jahipidaja see ikka on, kes takistuste ilmnemisel kohe saagil minna laseb).

Meie pere liikmetele meeldib vabas looduses sageli sportimas või lihtsalt jalutamas käia. On loomulik, et sellistel puhkudel võetakse kaasa ka lemmik. Samas looduses ainult rihma otsas jalutamine ei tundu just väga ahvatlevana. Nii hakkasime Bettyt juba pisikesest peale harjutama metsas ka vabalt ringi liikuma, kuid alati oli hirm, et mis siis saab, kui ta mingi looma jälje üles võtab ja siis instinktidest võitu ei saa ning metsa ära jookseb. Sama kartust jagas meiega ka kutsikakoolis koerte treener.

Internetifoorumitest lugesin koerte dresseerimiseks mõeldud elektrilisest kaelarihmast, mille abil kuulekust treenida. Eks esimese hooga tundus see mõte üpris ebameeldiv, et kuidas ma annan oma lemmikule elektrilöögi, kuid kuna aruteludes leidus ka positiivsete kogemuste kirjeldusi, siis otsustasime proovida. Tellisime sellise mudeli, mis avamaastikul võimaldab koera kaelarihma külge kinnitatud seadmega ühendust saada kuni 250 m raadiuses. Kuna üheks põhimõtteks on, et looduses liikudes peab koer kogu aeg meie vaateväljas püsima, siis ei tundunud suurem ulatus vajalik. Väljavalitud mudelil on koeraga suhtlemiseks 3 võimalust: helisignaal, tavaline elektrisignaal ja tugevdatud elektrisignaal. Elektrisignaalide tugevust saab puldist reguleerida.

Enne rihma lemmiku kaela panemist proovisin enda käsivarre peal, kuidas see „särtsutamine“ tunda annab. Kui kõige nõrgemat signaali ma isegi ei tundnud, siis võimsust lisades jõudsin arusaamale, et üle 5-nda astme ka kuidagi ei olnud soovi minna.

Pärast rihma kasutusele võttu saime tegelikult Bettyga väga kiiresti omavahelise suhtlemise selgeks. Koos keelava käsuga sai antud ka madala intensiivsega elektriimpulss ja koos juurdekutsumisega sai kasutatud helisignaali. Nutikal koeral piisas vaid paarist metsaskäigust, kui tema jaoks oli selge, mida peremees soovib. Kui anda helisignaal, siis tuleb kohe peremehe juurde tulla ja keelavatele käsklustele tuleb koheselt alluda, sest siis ei teki kaelas seda ebameeldivat tunnet (ja lisaks saab peremehelt nobeda allumise eest veel kiita või koguni maiustuse).

Tänaseks oleme elektrilist rihma kasutanud üle poole aasta. Peamiselt läheb vaja helisignaali, andmaks märku, et nüüd on vaja peremehe juurde rutata. Saavutuseks pean seda, et hoolimata peaaegu igapäevastest jalutuskäikudest loodusesse, ei ole Betty mitte kordagi ära jooksnud. Vaid üksikutel kordadel, kui ette on sattunud mingi väga suur ahvatlus (näiteks teine koer), on peremehe olemasolu meeldetuletamiseks vaja olnud ka tugevamaid elektrisignaale kasutada.

Mulle tundub, et ka Betty ise on selle lahendusega kokkuvõttes rahul, kuna tema jaoks sai elektrilise rihma kasutusele võtuga väga palju selgemaks, mida temalt oodatakse. Seegi on tema jaoks positiivne, et kui see rihm juba kaelapanemiseks välja võetakse, siis on see selge märk, et jalutuskäik on ees ja rõõmutants võib alata...

Parimat

Toomas

koera elektriline kaelarihm

Mart

Tere, meie koerale piisas ka paljast puldi nägemisest, nii, et kuidas pult toimib polnud katsetada vajagi.
Tervitades, Mart ja Edenbridge Vanilla Tart (Lotte)

Meiepoolne kommentaar: koera ebasoovitav komme kadus juhuslikult peale treeningrihma tellimist.

elektriline kaelarihm tagasiside